Taim!

Control-Self-Delete

Kuidas julmast online-elust puhtalt välja tulla:

Kokkuhoiust nii ja naa

Eilne Rahvusringhäälingu uudis kirjutab Tartu kokkuhoiukava läbikukkumisest:

Tartu linnavalitsus üritas tänavavalgustuse arvelt eelarvet kokku hoida, kuid 45-minutiline pimedus pärast päikeseloojangut ja enne päikesetõusu ei ole elektrihinna tõusu tõttu oodatud kokkuhoidu toonud.

Ehk siis seame endale mingi eesmärgi olemasoleva taustsüsteemi tingimustes. Hakkame selle poole liikuma ning kui taustsüsteem vahepeal teiseneb ja eesmärgi saavutamine seeläbi ebarealistlikuks muutub, siis kuulutame kogu protsessi 110% lihtsalt läbikukkunuks ja kõik?

Või oleks parem mõelda ikkagi selle peale, et KUI suur oleks eelarveauk olnud sellel juhul, kui tulesid poleks kustutatud ja elektrihind välise tegurina kõigele vaatamata sellegipoolest sama palju tõusnud oleks?

Kokkuhoid ei pea tähendama ainult mittenegatiivset arvu eelarvereal vaid ka miinuse vähendamine on ju märk kokkuhoiust!

Tartu plaan valgustuse arvelt kokku hoida ebaõnnestus | ERR Uudised

Noored digitaalse meedia tõmbetuules

Viimase viie aasta jooksul on 16-24-aastaste noorte hulgas Interneti kasutamise osatähtsus kasvanud pea sajaprotsendiliseks – Statistikaameti andmetel kasutab 98% sellesse vanuserühma kuuluvatest Eestimaa elanikest Internetti, rohkem kui pooltel leibkondadest on kodus võrguühendus olemas. Tänapäeva noored ei käi enam võrgus “surfamas”, nad on sõna otseses mõttes sinna ühendatud. Kas või 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ning mobiilseid seadmeid kasutades ka sõltumata oma asukohast. Kuidas mõjub pidev online olemine inimpsüühikale, kuidas ta suudab võrgust tulevast infohulgast end läbi närida?

Järjest sagedamini kuuleme hüperaktiivsetest lastest, kelle tähelepanu on hajutatud, kes ei suuda üle kümne minuti paigal püsida ning kelle jaoks mõne lehekülje õpikuteksti läbilugemine on tohutu katsumus. Millest on need probleemid tingitud?

Neid mõjutab ümbritsev informatsioonist tulvil keskkond, mis kaasaja noorte jaoks väljendub peamiselt infotehnoloogilistes lahendustes – eelmise sajandi alguse ajalehebuumi ning 60.-70. aastate televisioonikultuse võib tänaseks päevaks ära unustada. Ajalehed on kolinud võrku, televisioon samuti. Mõni ime, et noorte jaoks on kõige lihtsam info hankimise viis Internet. Milleks minna raamatukogusse ja kulutada seal tunde, tellides raamatukogu hoidlatest vajalikke teoseid ning otsides infot, kui sama töö teeb Google ära mõnekümne sekundiga?

Selline info otsimine on ilmselgelt kiire ja mugav. Erinevalt raamatukogust on aga Internetis olev sisu kontrollimatu. Võlts- ja valeinformatsiooni sisaldavad lehed on samaväärselt kättesaadavad koos autoriteetsete ja mainekate saitidega. See aga tähendab, et ühe infopäringu kohta saabub tuhandeid ja tuhandeid vasteid, nendest õige leidmine võib ootamatult raskeks kujuneda. Lisaks on vaja infootsijal läbi lapata kümneid võrgulehekülgi ning igaühe põhjalikul läbilugemisel ilmselt lõpptulemuseni ei jõutakski. Mis omakorda tähendab, et võrgukasutajatel on tekkinud infohulkadega toimetulemiseks kaitsemehhanismid. Need võimaldavad kiire pilguga diagonaalselt lugedes aru saada, kas leitud lehed vastavad otsitule või mitte. Selline valulävi on vajalik, et mitte informatsiooni üleküllusesse ära uppuda.

Kiire ja hüplev pealiskaudne lugemine võib aga kurjasti kätte maksta, kui lugejalt eeldatakse mahukamate materjalide analüüsimist ja teemaga põhjalikumalt tutvumist. Nicholas Carr kirjutas aastataguses artiklis “Is Google Making Us Stupid”, et mahuka materjaliga töötamise probleem ei esine mitte ainult noortel, vaid pea kõigil vanuserühmadel, kes võrgumeediat tavapärasest suuremates kogustes tarbivad. Tema sõnul kipuvad mõtted laiali jooksma juba pärast paari-kolme lehekülje lugemist ning raamatu kättevõtmine on lootusetu üritus.

Eks igal ajajärgul ole oma hädad. 14. sajandil võitlesid inimesed katkuga, 17. sajandil nõidadega, 20. sajandil iseendiga ning 21. sajandil omaenda toodetud informatsioonihulgaga. Igal ajajärgul toimunud protsessid on selle aja noori muidugi mõjutanud.

On selge, et meie info absorbeerimisvõime ning ajutöötsükkel on muutunud. Aju tööprotsess on ühe allika läbitöötamise tükitöölt liikunud “industrialiseeritud” ajastusse, kus informatsioon tormab konveieril meist pidevalt mööda ning meie ülesanne on õigel ajahetkel see lindilt kätte krabada ja seda oma huvides rakendada. Piltlikult võiks öelda, et nn. vana meedia kuulub tükitootmise perioodi, Internet, veebilehed ja klassikaline RSS aga informatsiooni saamise mehhaniseeritud ajajärku.

Ajaloost on teada, et industrialiseerimisele on järgnenud infoajastu. Kuidas seda aga ette kujutada indiviidi informatsiooni tarbimise seisukohalt? Informatsiooni tarbimises saabub infoajastu hetkel, kui meieni hakkab jõudma täpselt see teave, mis meid huvitab. Praegu on tarbija see, kes teostab selektsiooni ning sõelub infovoost välja talle vajaliku materjali. Filtreerimist kasutatakse praegugi, kuid pigem on see ühe keskkonna põhine. Amazon pakub näiteks toote ostmise järel küll teavet, milliseid raamatuid kasutaja veel osta ja lugeda võiks, kuid see on piiratud konkreetse teenustekomplektiga, antud juhul siis raamatutega. Nn. sotsiaalsed veebilehed nagu Reddit, Digg, Slashdot koondavad küll kokku erinevat võrgus olevat infot, kuid filtreerimise töö tuleb ikkagi kasutajal või portaali haldajal ära teha. Ehk on semantiline veeb see, mis muudatusi toob ja Web 3.0 võlusõna, mis kõik kasutajat huvitavad teenused üheks isikupäraseks komplektiks kokku koondab. Eks me näe.

21. sajandi õppiv noor toimetab igapäevases elus täpselt samamoodi nagu protsessor arvutis. Igal ajahetkel tegeletakse paralleelselt kolme-nelja tegevusega, hüpates ühelt teisele, sõltuvalt sellest, milline protsess parasjagu tähelepanu vajab. Kooliõpilase koduste tööde tegemine toimub tavaliselt arvuti taga, kus mängib Winamp, on lahti MSN, Youtube ja Twitter. Google ja Wikipedia aitavad leida vastuseid nii füüsika termodünaamika II seaduse sõnastuse kui ka tundmatute aminohapete ülesehituse kohta. Koolitööde tegemine toimub samaaegselt MSN-is suhtlemise, muusika kuulamise ja videote vaatamisega. Ei pea olema erialaspetsialist, et taibata kui pealiskaudseks ja vaimselt koormavaks muutub pidev tähelepanu ümbersuunamine. Nii nagu arvutiprotsessor, ei suuda ka inimaju teha kahte tähelepanu nõudvat tegevust paralleelselt. Arvutis toimub ümberlülitumine nanosekunditega, meie aju on aga siiski palju inertsem ning tähelepanu uuestikoondamine võtab aega. Kui e-kirja kirjutamise katkestab telefonikõne, kulub nii mõnigi hetk, et pärast selle lõppemist pooliku kirja mõte uuesti üles leida ja sõnum valmis kirjutada. Efektiivse ajaplaneerimise koolitused alustavad sageli sellega, et paluvad telefonid välja lülitada ning e-posti lugemise programmid sulgeda. See hea harjumus aitab tohutult säästa aega, sest pidevalt lahtihüppavad teated uute sõnumite saabumisest ei saa enam mõtteid mujale viia. Nii võiksid ka kooliõpilased oma kodutööde tegemise ajaks vähemalt MSN-i ja arvutimängu kinni panna. Ilmselt saaksid siis ka keemiaülesanded kiiremini tehtud, kui segavaid faktoreid poleks…

Kuid kes ütleb, et tänapäeva noorte aju sedasi programmeeritud on? Sotsioloogide hinnangul on alates 1980. aastate keskpaigast kuni tänapäevani sündinutega tegemist täiesti teistsuguse põlvkonnaga, kellel pole vanade väärtushinnangutega ega arusaamadega midagi ühist. Neid nn. Y-generatsiooni inimesi on kasvatanud võrgustik, feim ja kommunikatsioon. Nende jaoks ei ole oluline töötada ühel töökohal pool sajandit, nad ei usu raske tööga rikastumise võimalusse. Y-generatsioon ei ela selleks, et tööd teha, vaid töötab selleks, et ära elada. Oma tööandjast väärtustavad nad rohkem sõpru ja seda subkultuuri, kuhu kuulutakse. Rikastumise vahendiks ei ole enam töö, vaid suhtlusvõrgustikus olevad inimesed, kelle abil tulutoovaid tegevusi leitakse. Tegelikult väärtustavad uue aja noored raha ja hüvesid tunduvalt rohkemgi kui vanemad põlvkonnad, kuid see on seotud pigem oma ühiskondliku positsiooni hoidmisega ja parandamisega. Noorele on uus stiilne telefon märksa tähtsam kui uued tuhandeid kroone maksvad põrandavaibad elutoas.

Ka Internetis on kõige tähtsam kuuluda kommuuni ning saavutada võimalikult hea reputatsioon. Lause “Kui sind ei ole võrgus, siis sind ei ole olemas” kehtib nende puhul tõepoolest sajaprotsendiliselt. Kui beebibuumil sündinud kirjutasid uue tuttava leidmisel tema andmed märkmikku, nende lapsed ehk X-generatsioon mobiiltelefoni, siis praegused noored küsivad esimese küsimusena iPhone’i taskust võttes, et mis su Orkut on. Muuseas, eitava vastuse korral järgneb küsimus: “Aga reit on ve?”. Ning kui ka siis pearaputus tuleb, tehakse suured silmad ja siira arusaamatusega tahetakse teada, et “miks siis nii?”.

Sotsiaalsete kommuunide osatähtsust Eesti noorte hulgas tõestab Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi poolt korraldatud 2007. aasta uuring. Enamikul küsitlusele vastanud noortest oli profiil mõnes suhtluskeskkonnas. Märgatavalt vähem peeti oma kodulehekülge või ajaveebi. Viimaste pidamine vajab aega ja tähelepanu, leitakse, et niikuinii pole midagi öelda ning keegi seda ju ei loe ka. Kõik tegevused on seotud enda nähtavakstegemisega omaealiste hulgas, mitte lihtsalt oma mõtetele väljundi otsimisega. Pea pooled profiiliomanikud ütlesid, et registreerisid oma kasutaja keskkondades sõprade eeskujul, teine pool kasutajaid soovis uusi sõpru ja tuttavaid leida. Enda sobitumine sotsiaalsesse võrgustikku on kaasaja noore jaoks üks tähtsamaid ülesandeid. Kaaslaste arvamus on teismelistele alati olulist rolli mänginud, kuid Internetis omandab see hoopis suurema mõõte, sest tutvus- ja suhtlusringkond on muutunud laiemaks kui kunagi varem. Mõnede noorte profiilides on üle tuhande kontakti, mis ületab kaugelt tema vanemate terve elu jooksul kogutud tutvusringkonna. On selge, et tuhandepealise auditooriumi ees tuleb hea välja näha, isegi kui see auditoorium on pelgalt virtuaalne. Seetõttu hindavadki noored oskusi ja vahendeid, mis head positsiooni saavutada ja hoida aitavad. Peetakse tähtsaks head välimust, trendikaid riideid, arvuti kasutamisel foto- ja videotöötluse oskust.

On paratamatu, et kommuunides saab määravaks vorm: farss, mida etendatakse selleks, et huntide sekka sattununa edukalt ulgudes nende hulka sulanduda ja ellu jääda. Suuremal või vähemal määral püüavad kõik kogukonna liikmed ühisele nimetajale alluda, et mitte kõrvale heidetud saada. Tulemuseks ongi vormimäng, kus tegelik sisu on teisejärguline.

Ka kooliülesannete juures kipub vorm sisu üle domineerima. Arvutil koostatud koduste ülesannete puhul on näha, kui suurt rõhku panevad õpilased mulje avaldamisele visuaalefektide ja liigkujundatud tekstidega. Järjest vähem püütakse luua kvaliteetset ja originaalset sisu. Kirjatööde esitamist alustavad enamik õpilasi tekstitöötlusprogrammis paberipaigutuse, taustavärvi ning kirjastiili valimisega. Pahatihti kipub ka töö sisu olema vaid vormikohane, koosnedes suures mahus Internetist kopeeritud materjalidest või nende tõlgetest. Ei aduta allikmaterjalile viitamise olulisust ning motiveeritud mahus tsiteerimise vajalikkust. Õpilaste lemmikviidete hulka kuuluvad kindlasti Google ja Wikipedia, mida kasutatakse üliagaralt selleks, et nõutud kodutöö vähese vaevaga kokku kopeerida-kleepida. Varem eeldas kas või referaadi kirjutamine tööd raamatukogus mitme erineva allikaga, sest raamatukogu otsinguvõimalused pole nii filigraansed kui Google’i omad. Tänapäeval pole harvad juhused, kus terve referaadi sisu võib leida selle pealkirja otsingumootorisse sisestades ja “I’m feeling lucky” nuppu vajutades. Digitaalse info kopeerimise lihtsus ja mugavus suurendab plagiaadiefekti drastiliselt.

Probleem on nii tõsine, et näiteks Brightoni Ülikooli professor Tara Brabazon keelas poolteist aastat tagasi oma tudengitel Wikipedia ja Google’i kasutamise ning nendele viitamise. Tema nimetas nähtust Google’i Ülikooliks (“The Univesity of Google”). Tõenäoliselt muutub probleem ülikoolides aina tõsisemaks, sest Y-generatsiooni noored, kelle jaoks on Wikipedia muutunud primaarseks infoallikaks, hakkavad järjepanu tudengiikka jõudma. On see väärtushinnangute muutus, noorte ignorantsus või kellegi tegemata selgitustöö?

Ilmselt nii ühte kui teist. Ei tasu unustada, et tegemist on põlvkonnaga, kes on digitaalse meedia keskel üles kasvanud. Nende arusaam info kättesaadavusest ja infoga manipuleerimisest on teistsugune kui vanemal generatsioonil. Ühest küljest on noored teadlikud, kui lihtne on võrgus olevat infot võltsida ning oma suva järgi kujundada. Kommuunides tehakse seda pidevalt, näiteks kasutatakse pilditöötlustarkvara enda fotode kenamaks töötlemisel, samuti leidub neid, kes kasutavad abiprogramme selleks, et oma profiili külastatavust tõsta või loovad libakontosid enda populaarsusindeksi suurendamiseks. Samasuguse võrgumeedia tarbimisel aga unustatakse ära, et ka teised sisuloojad kasutavad analoogilisi võtteid ning seetõttu võib info olla kallutatud või suisa ebakorrektne.

Lisaks on vaba aja ahvatlused ja mitmekülgse sisustamise võimalused muutnud koolitöö veel tuimemaks, tüütumaks ja igavamaks kui ta seda ealeski enne olnud on. Õpilased püüavad iga hinna eest võimalikult vähese vaevaga oma kodused ülesanded ära teha, sest sõbrad, sotsiaalne võrgustik ja digimaailm kutsuvad aega veetma. Kui varem polnud kodus õhtuti võimalik peale televiisorivaatamise ja raamatulugemise suurt midagi muud teha, siis Interneti ja arvutite levik kodudesse on imetabase digimaailma tagatuppa toonud.

Pealtnäha turvaliselt koduseinte vahel oma digitaalsesse kommuuni loodud sisu võib aga samuti probleeme põhjustada. Info salvestatakse ikkagi võrku ning see ei pruugi jääda ainult suhtlusvõrgustikuga liitunud kasutajate keskele, vaid on nähtav ka kõigile teistele külastajatele. Youtube’i videod, Orkuti fotod, Rate.ee kommentaarid ja ajaveebipostitused – need on kõik salvestunud avalikku küberruumi kõigile vaatamiseks ja lugemiseks. Google indekseerib armutult ja halastamatult igasuguse uue materjali, meeldigu see autorile või mitte. Hetkest, mil failid on keskkonda salvestatud või on postitamise nuppu vajutatud, võib sisu jäädavalt kustutamine võimatuks osutuda. Kui ka otsingumootorid infot ei salvesta, oli näiteks Facebook’i keskkonnal kombeks kasutajate poolt kustutatud pilte mitte eemaldada, vaid oma serverites alles hoida. Muidugi on tore ka kümnekonna aasta pärast meenutada sündmusi ja nendega kaasnenud emotsioone, kuid kahjuks ei pruugi ei ühed ega teised nii meeldivad olla ja profiiliomaniku reputatsioonile kasuks tulla. Ilmselt on tulevikus tekkimas olukord, kus kõmulehed kaevavad Interneti-arhiivides, et leida värskelt valitud presidendi lõpupeopilte või kunagisel sünnipäeval telefoniga salvestatud kahtlase väärtusega videot.

Teine lugu on sisuga, mis on loodud inimese poolt, kes meie hulgast lahkunud on. Digitaalne ajastu võimaldab säilitada kogu suhtlust, väikseimast e-kirjast kuni kommentaaride, piltide ja sotsiaalse võrgustiku kontodeni välja ka pärast selle omaniku surma. Kunagi varem ei ole sellist hulka argipäevast infot inimese kohta talletatud. Oktoobri lõpus teataski Facebook, et sõprade või sugulaste soovi korral arhiveeritakse teatav osa kadunud kasutaja andmetest. Sellist tüüpi konto ei ilmu soovitatud kasutajate nimekirja ning otsingutulemuste hulgas kuvatakse profiil ka vaid juhul, kui otsingu on teostanud kadunu kontaktide nimekirjas olev kasutaja. Digitaalse jälje säilimine, säilitamine ning sellele ligipääsemine on väga tundlik teema, mis alles vajab lahendamist. Valdav osa isikustatud portaale ega võrgustikke pole veel selle küsimusega tegeleda jõudnud. Samas on võrgukeskkonnas endale teise kodu leidnud noortele lahkunud kaaslase profiil seotud isiklike mälestustega, mida suure tõenäosusega soovitakse alles hoida ning samas blokeerida sisselogimise, muutmise ja konto kustutamise võimalus.

Läbi aegade on noori lisaks eakaaslastele mõjutanud ka vanem põlvkond. Mõjutusi kodunt ja koolist ei tohi alahinnata. Seda tähtsam on vanemate ja õpetajate roll ka õpilaste suhtumise kujundamisel uude meediasse. Paraku on siin aga tegemist tõelise digitaalse lõhega: enamikul vanematest pole suurt ettekujutust, mida nende lapsed võrgus teevad ning õpetajad ei oska samuti virtuaalkeskkonna ohtudele piisavalt tähelepanu pöörata. Eesti pidavat olema üks neid Euroopa riike, kus vanemad tunnevad kõige vähem huvi oma lapse arvuti- ja Internetikasutuse vastu. Küberruum tundub kui eraldi maailm, mis on senisest ühiskonnast kivimüüriga eraldatud. Paraku see nii ei ole. Tihti leiavad võrgus tekkinud suhted ja probleemid lahenduse reaalses maailmas või, vastupidi, kanduvad reaalsest maailmast üle võrgukeskkonda. Kellegi kiusamine koolis jätkub tihti suhtluskeskkonnas mõnitavaid kommentaare kirjutades või mobiiliga norivaid SMS-e saates. Lapsed kasutavad vanemate antud raha selleks, et Internetis salaja omavahel pokkerit mängida, Rate.ee-s virtuaalraha või võrgumängus sõbra heale järjele “leveldatud” tegelaskuju ära osta. Nii või teisiti ei ole võrgu- ja pärismaailm üksteisest enam ammu isoleeritud. Sõprugi leitakse mõlemast. Internetis on aga võimalik esineda kellena iganes: noorena või vanana, sõbrana või klassikaaslasena, mehe või naisena. Teadagi kasutavad seda eakaaslased üksteise lollitamiseks, kuid mitte ainult. “Hispaanlanna” juhtum, kus 22-aastane hispaanlasest noormees muu hulgas ka Eestis pärit noorukeid ahistas, on üks kurvemaid näiteid. Viljandi noormehe enesetapp, mis tõenäoliselt oli tingitud just sellesama “hispaanlanna” tegevusest, näitab ühelt poolt kui haavatavad ja kaitsetud on noored võrguahistamise ees; teiselt poolt aga ka seda, kui reaalseks ja traagiliseks võivad esialgu süütud virtuaalsed suhtlused areneda.

“Welcome to the desert of the real,” ütles Morpheus Neo’le kultusfilmis The Matrix, kui oli ära näidanud kõik õudused, mida masinad inimkonnaga olid teinud. Mõned kaasaja filosoofid arvavad, et me elamegi juba maailmas, kus inimkonda kasutatakse meie endi teadmata ära mõne kõrgema intelligentsitasemega olendi huvides. Kuulugu see idee skeptikute jaoks pealegi fantastika valdkonda, ent meie sõltuvus infotehnoloogiast suureneb silmnähtavalt iga päevaga ning seda peaks ka kõige suurem skeptik märkama. Eks seegi on teada väljend, et iga asi on kasulik senikaua kuni ta meile kahjulik ei ole. Meid ümbritsev infotehnoloogia muudab elu kindlasti mugavamaks. Internet on vaatamata oma pahedele siiski mõõtmatult suur infopank, mis uueneb ja täieneb pidevalt. Kui teadus- ja väärtkirjandust tuleb otsida ikkagi veel raamatukogust siis lihtsatele küsimustele nagu "Kes oli Egiptuse jumal Osiris?” või “Mida tähendab inglisekeelne sõna masterpiece?” leiab vastuse kiiresti ja hõlpsalt võrgust. Internet rahuldab suurepäraselt tavainimese teadmisjanu, kes ei otsigi maailmast absoluutset tõde ega sajaprotsendiliselt kontrollitud faktidele rajatud teooriat. Sotsialismi ajal tegelesid suuremad päevalehed hullema ajupesuga kui praegune SL Õhtuleht ja Elu24 kokku. Vahe oli muidugi selles, et nõukogude ajal teadsid kõik, millises mõõdus propagandaga tegu oli, praegune kollane ajakirjandus uuristab aga vaikselt ent sihikindlalt väikese ussikesena meie väärtushinnangute püramiidi alumisi kihte.

Hullem lugu on sõltuvusega, mis on tekkinud mugavusest tehnoloogia pruukimisel. Noored ei kasuta enam telefonimärkmikku, kõik kontaktid on mobiiltelefonis. Samuti tuletab telefon meelde sünnipäevi, kohtumisi, äratab hommikul helinaga ning uinutab õhtul sinna salvestatud muusikapaladega. Telefoniga saab pilte teha, sõnumeid saata, MSN-is suhelda, Twitteri hüüatusi postitada – tegemist on seadmega, mis muudab sind digimaailmas nähtavaks igal ajal ja igal pool, kus mobiililevi on. Mis tähendab muidugi seda, et kui telefon peaks kaduma minema, on kaduma läinud ka telefoniomaniku isiklik elu. Tahaks sõbrale helistada, kuid ei tea numbrit. Tahaks tunniplaani või sõiduplaani vaadata, aga seda pole ju kuskile üles kirjutatud, sest kõik oli telefonis olemas. Oli aeg, kus noored käisid, telefon näpu vahel ringi selleks, et eakaaslastele muljet avaldada. Praegu sunnib nii käituma sissekodeeritud vajadus olla kõigile igal ajal nähtav ja kättesaadav. Ammu enam ei lülitata telefoni välja ega panda seda hääletu märguande peale. Äkki jääb mõni oluline kõne tegemata või sõnum õigel ajal saamata. Online olemine on eesti noore jaoks üks inimõigustest. Kehtestage uuesti pärisorjus või sunnismaisus aga peaasi et võrguühendust ära ei kaota.

Digitaalse meedia kasutamise ja võrgus toimetamise mätta otsast vaadates saab mõiste “Teine Eesti” sootuks uue tähenduse. Noored elavad juba ammu võrgumaailmas, nende vanemad aga dinosaurustena kiviajas, paberi-pliiatsi ja helendava teleriekraani valgel. Selliselt on raske olla noortele abiks ja toeks, kujundada nende suhtumist digitaalsesse meediasse ning õpetada neid võrgus käituma samamoodi nagu õpetatakse käitumist reaalses maailmas. Sama roll on ka õpetajatel, kes peaksid koolis õpilasi suunama korrektse võrgukasutuse poole ning vajadusel meenutama netiketi mõistet ja põhireegleid. Väide, et mina sellest arvutist midagi ei tea ning mina teda ei kasuta, on küüniline inimeste puhul, kes peavad õpetajaameti või lapsevanema rolli tõttu noortega suhtlemise käigus ka infotehnoloogiaga kokku puutuma. Võimatu on suunata ja juhendada noort inimest valdkonnas, millest ise midagi teada ei taheta. Jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine on sama lihtsameelne kui oodata digimaailma pöördumatut kadumist. Infotehnoloogia on tulnud, selleks et jääda. Nüüd oleks oluline osata selle tehnoloogiaga õiges konsistentsis koos eksisteerida ja seda enda huvides maksimaalselt ära kasutada enne, kui tehnoloogia meie üle täielikult võimust võtab.

Kas noorus on taas kord hukas? Digimaailma poolt alla neelatud ja ära neetud? Vaevalt küll. Esiteks tundub igale põlvkonnale, et vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Rohu rohelisuse ja taevasinaga võiks ju nõustudagi, põlvkondade vahelised erinevused on aga alati jäänud. Noored ei ole hukas, elu on lihtsalt edasi läinud. Noorte inimeste käitumine ja suhtumine on muutunud, adapteerunud infoühiskonna nõuetele ja seadustele. Sellele vaatamata on kas või enesealalhoiuinstinkt ja vajadus turvatunde järele sama fundamentaalne kui vajadus süüa ja magada. Miks siis mitte pakkuda kaasaja noortele lisaks igaõhtusele toiduportsjonile ka kodusoojust ja turvatunnet, mitte lasta neid päevast-päeva netiavarustesse hulkuma? Füüsiline kohalolek kodus ei anna tänapäeval mingit garantiid mentaalse kodusviibimise kohta. Mõni ime, et noored leiavad endale huvipärase tegevuse võrgus, kui kodus neile piisavalt aega ei pühendata. Juba väikelapse kasvatamisel tuleks üles saada kiusatusest televiisorile lapsevanema roll delegeerida, see maksab tulevikus valusalt kätte. Loomulikult tuleb arvestada muutunud väärushinnangutega ning eakaaslaste survega, kuid mõistliku kompromissi leidmisel reaalse ja virtuaalse maailma vahel tasuks noore inimese tulevikku silmas pidades pisut ikkagi vaeva näha.

Viited

• Statistikaamet – Infotehnoloogiavaldkonna statistika
• Nicholas Carr – “Is Google Making Us Stupid?”
• Tartu Ülikooli ajakiri – “VÄITEKIRI: Digitaalne põlvkond ei olegi pärit teiselt planeedilt”
• Joseph Bonneau – “Attach of the Zombie Photos”
• The Guardian – “Facebook to launch memorial profiles of deceased users”
• Kärt Hellerma – “Killunenud ajalooteadvus: uus ja vana mälukaart”
• Pealtnägija – “Hispaanlanna võrgutas hulga eesti noorukeid”
• ERR Uudised – “Hispaanlanna” võeti vahi alla

Perl

ComputerWorldis ilmus hiljaaegu intervjuu Perl programmeerimiskeele looja Larry Walliga. Mulle meeldis väga tema mõte keele semantikast:

We use natural language — most people think COBOL — and that’s not how we think about it. Rather, the principles of natural language are that everything is context sensitive and there is more than one way to say it. You are free to learn it as you go.

We don’t expect a five-year-old to speak with the same diction as a 50 year-old. The language is built to evolve over time by the participation of the whole community. Natural languages use inflection and pauses and tone to carry meanings. These carry over to punctuation in written language, so we’re not afraid to use punctuation either.

Vahest ongi see üks põhjusi, miks Perl mulle alati hirmus keeruline on tundunud ja selle õppimine meenutab mulle pigem kunagist prantsuskeele kui PHP või C kursust?

Arvutiõpetus koolis eile ja täna

Kui mina kunagi arvutiõpetuse tundides käisin, olid ajad hoopis teistsugused kui praegu. Mäletan, et seisime pingelises ootusärevuses arvutiklassi ukse taga, lootes tutvuda millegi uue ja seniolematuga. Polnud just palju peresid, kus üheksakümnendatel arvuti kodus laua peal oli.

Tunni alguses lubatigi meid klassi, olles eelnevalt andnud allkirja, et nüüdsest hetkest kohustun ma alati istuma tööjama nr. X taga ning kõik, mis selle masina küljest ära kaduda võib, on selle akadeemilise tunni jooksul minu vastutada. Sõltuvalt arvutiklassist olid arvutid 386 masinatest esimese põlvkonna Intel Pentiumini välja. Viimased oli ikka väga kõva sõna ning nende abil võis isegi Internetis surfata. Pentiumite peal töötas minu mäletamist mööda Windows NT Workstation 4.0 operatsioonisüsteem, vanemate masinate puhul võis parimal juhul Windows 3.1 kohata, 386 peal aga tuli Norton Commanderi ja DOS-iga hakkama saada. Ega seal palju vaja polnudki, elementaarne kohalik arvutivõrk töötas, Turbo Pascal (oli vist?) toimis ka. Põhiline aeg sai veedetud muidugi Supaplexi või Civilizationit mängides.

Iagatehs oli õhkkond hoopis teine kui praegu. Kui arvutitega oldi veel siit ja sealt vanemate töö juures või mõnede sõprade juures kokku puututud, siis Internet oli alguses ikka täiesti tume maa. Mäletan, et klassivend küsis pärast esimesi tunde, et "Kuulge, kas teil seal Interneti-klassis Yahoo ka oli?". Yahoo Mail oligi esimene veebipõhine postkast, mida enamik kasutama hakkas. Hiljem ka mail.ee ja email.ee. Veebis surfamine käis ikka Netscape Communicator 4.75 brauseriga, mis tollel ajal oli de facto standard.

Kümmekond aastat tagasi oli igati kohane rääkida arvutiõpetuses Windowsi osadest (aknad, kerimisribad, Start-nupp) ja brauseri komponentidest (aadressiriba, edasi-tagasi liikumise nupud jpm.) ja õppida kodulehekülje tegemist. Või siis ilma Internetiühenduseta klassis harjutada järjekindlalt Wordis tabeleid tegema, dokumentidele pilte lisama ning Excelis summa ja aritmeetilise keskmise leidmise funktsioonidega Eesti rahvastiku üldandmeid töötlema. 386- klassides sai siis vahelduseks veel Pascalis programme ka kirjutatud. Au ja kiitus muidugi selles osas meie arvutiõpetajale, kes tollel ajal tõesti äärmiselt universaalne inimene oli ja igast valdkonnast nii palju teadis, et meile kõike seda demonstreerida. Lõpuni selgeks muidugi ei saanud, kuid see-eest oskas ta selle vähese ajaga (üks paaristund nädalas) meid nii palju suunata, et osad läksidki programmeerimist õppima ning mõned seevastu jäid kodulehekülgedega tegelemise juurde.

Arvutikasutamise uued tuuled

Praegu on ajad kardinaalselt muutunud. Õpilaste jaoks on arvuti ilma Internetiühenduseta praktiliselt sama kasutu kui ilma elektrita. Olen ise näinud, kuidas võrguühenduse probleemide korral arvutiklass imeruttu tühjeneb, Internet on hädavajalik nii koolitööde tegemiseks kui ka meelelahutuseks ja omavaheliseks suhtluseks. Lugesin kuskilt, et tänapäeva arvuti on täpselt samasugune elektroonikaseade nagu mobiiltelefon, mis ilma SIM-kaardita ning mobiilioperaatori teenusteta on täiesti kasutu telliskivi. Arvestades viimase aja arenguid võrgutarkvara osas (Google ja Microsoft Live teenused näiteks), tabab sama saatus ilmselt varsti ka arvutitehnikat.

Kuuldavasti pidi ka Microsoft arendama välja uut võrguoperatsioonisüsteemi ning traditsiooniline Windows koos arvutite kõvaketastel olevate DLL-de ja käivitusfailidega võib ühel hetkel ajalooks muutuda.

Tehnoloogilises mõttes on see suurepärane. Esiteks on võrgutarkvara kasutamise puhul töökohtade haldamine puhtalt administratiivses mõttes palju lihtsam. Kõige olulisem komponent masinas on brauser. Kui see töötab, on muud programmid juba teisejärgulise tähtsusega. Teine pluss on andmesalvestus. Võrgulahenduse puhul pole üldse tähtis, millise arvuti taga oma e-posti lugeda või dokumente ette valmistada. Näiteks Google Docs töötab ühteviisi hästi nii tööl võrku ühendatud sülearvutiga kui ka koduse lauaarvutiga. Ja operatsioonisüsteem pole samuti oluline, olgu selleks siis Windows, OS X või Linux, sest kogu töö käib brauseris ja operatsioonisüsteemist sõltumatute standarditega.

Õpilased on tehnoloogia uute võimalustega hästi kohanenud. Aktiivselt kasutatakse sotsiaalseid võrgustikke (Rate, Orkut, Facebook) sõpradega suhtlemiseks, infovahetuseks ja ühiste ürituste korraldamiseks. Loetakse ja kirjutatakse blogisid nii pikemate postitustena (Blogspot, WordPress, Delfi blogi, Rate.ee blogikeskkond) kui ka mikroformaadis (Facebooki staatused, Twitter). Omatehtud piltide ja videote üleslaadimiseks on kontod Fotoalbumis, Nagis, Flickris, Youtube’is.

Ka õppimismeetodid on teisenenud. Paljud koduülesanded tehakse kollaboratiivse töö vormis, konuslteeritakse klassikaaslastega, vahetatakse valmistehtud töid (ka pooleliolevaid) ning vajalikke materjalie (pildid, sisseskanneeritud dokumendid, joonised, Wikipedia lingid jpm.). Kuna informatsiooni hulk on tohutult kasvanud, on muutunud ka nende infohulkade töötlemise metoodika. Õpilased püüavad üheaegselt lahendada matemaatikaülesannet ja suhelda MSN-is, olla sisse logitud Orkutisse ning kuulata taustaks oma lemmikmuusikat. Kindlasti kannatab selle all analüüsioskus, sest mitme asjaga korraga tegelemine suurendab pealiskaudsust.

Süvenemisprobleemid ei esine ainult õpilastel. Nicholas Carr kirjutas oma blogis, et tal on viimasel ajal hakkanud tekkima tõsiseid probleeme pikemate tekstide lugemisega ning loetule keskendumisega. Inimese teadvus olevat kohandunud töötlema infot selliselt, nagu seda võrgust tuleb – konstantse ühtlase bitijadana. Võrk on muutnud meie lugemisharjumusi ning kontsentreerumisvõimet.

Õpetajate arvutikoolitus

Veel mõni aasta tagasi hakkas tekkima hetk, kus õpilaste ja õpetajate arvutikasutamise tase hakkas ühtlustuma. Tiigrihüppe poolt korraldatud arvutikoolitused õpetajatele aitasid kohanduda Internetimaailmaga, õpetasid e-posti kasutama, faile haldama ning tunnimaterjale arvuti abil koostama. Praeguseks on aga õpilased taas arvutikasutamises tiigrihüppeliste sammudega eest ära läinud. Arvuti ei ole nende jaoks enam ammu lihtsalt referaadi kirjutamise vahend, see on kodune multimeedia- ja kommunikatsioonikeskus.

Täiskasvanute ning noorte arvutikasutamise harjumused on seega nagu öö ja päev. DT Blogist lugesin Synovate uuringust, kus 58% täiskasvanutest pole teadlikud sotsiaalvõrkudest. Arvan, et ka teiste uue meedia valdkondade kasutamisega täiskasvanute poolt on samamoodi.

On selge, et tänapäeva õpilasele tuleb arvutist rääkida sootuks teise nurga alt, kui meile seda omal ajal tehti. Olukord on infotehnoloogia maailmas on sootuks teine, kui ta oli kümmekond aastat tagasi. Praeguse aja õpilased on juba need lapsed, kes on sündinud, hiir näpus ja klaviatuur kaelas. Seega tasuks olulisel määral üle vaadata, kui palju on mõtet aega kulutada Windowsi ja brauseri k
omponentidele, kui esimese asemel võib arvutis olla sootuks Linux või OS X ning brauseriga ja selle toimimisega on ta kursis juba maast madalast alates.

Sotsiaalse meedia võlu ja valu

Steve Gillmor kirjutab TechCrunchi artiklis, kuidas ta Summize-nimelist Twitteri otsimootorit kasutades teada sai, et Tim Russert on surnud. Russert oli muuseas Wikipedia andmetel Ameerika tuntud teleajakirjanik ja jurist, kes on 16 aastat toimetanud NBC telekanali saadet “Meet The Press”. Gillmor kiidab kommuuni uudise kiire edastamise eest, teade jõudis Twitteri komuunis ringi levida palju varem, kui see peavoolumeediasse jõudis.

Tech.BLORGE tõstatab samale artiklile viidates küsimuse, et kas nüüd hakkab kätte jõudma see aeg, kus sotsiaalsed võrgustikud on info liikumise seisukohast kiiremad ja täpsemini fokuseeritud kui suur meedia?

The beauty of platforms like this is that everyone interested can watch live coverage of a debate and instantly debate and discuss the happenings on Twitter. Why wait for CNN to pull together a brief and call up correspondents when you can discuss it immediately?

Oletame, et sotsiaalsed võrgustikud hakkavad saavutama pevaoolumeedia suhtes ülekaalu ka päevauudiste osas. Analoogiliselt Gillmori poolt viidatud juhtumile on Twitteri kasutajad ülimat aktiivsust üles näidanud ka mitmete suurõnnetuste, näiteks Hiina või Mehhiko maavärin, kajastamise koha pealt. Ilmselt hakkab tekkima olukord, kus varem suurte uudisteagentuuride poolt põlatud “hobiajakirjanikud” on sattunud taas uudistetoimetajate huviorbiiti, kes jälgivad võrgus ringiliikuvaid digitaalseid infokilde ja hindavad blogijaid kui väärtuslikke vihjete allikaid.

Siiski ei tohi unustada, et sotsiaalne info on ikkagi “naised saunas rääkisid”-tasemel külajutt, mida tingimata kontrollida tuleb. Hiljutine näide sellest oli Eestis online-väljaannete poolt avaldatud uudis, mille algmaterjal oli pärit libablogist.

Postimees avaldas kell 21.55 oma veebilehel loo pealkirjaga “Kundla: Keskerakond võltsis Lengi allkirja”, Eesti Päevaleht Online’is kell 22.20 ilmunud samasisuline lugu kandis pealkirja “Kundla: Keskerakond võltsis Lenki allkirja”.

BNS teatas juba 4. juunil, et tundmatu blogipidaja avaldas Jaan Kundla nime all veebipäeviku. Ka Kundla ise kinnitas BNSile, et ta ei ole aadressil http://jaankundla.blogspot.com/ blogi pidama hakanud. Mida ette võtta, lubas ta otsustada, kui on blogi sisuga tutvunud.

Tundub nagu aprillinali südasuvel. Muuseas, huvitav kui paljud blogijad viimase lingi taga olevat F-Secure 1. aprilli uudist tõe pähe võtsid ning tõsimeeli VGA adapterisse installeeruvat viirust “alla laadima” tormasid?

ReadWriteWebis oli hiljaaegu üks artikkel analoogilisel teemal. Nimelt nullis üks ilmselgelt jabura kommentaari postitanud kasutaja ära SitePoint nimelise firma turunduskampaania Digg-portaalis. SitePoint pakkus võimalust alla laadida tasuta Photoshopi raamatut. Nimetatud uudisesse postitatud kommentaaris väitis aga keegi luke16, et tegemist on pahatahtliku failiga, mis pidavat Photoshopi piraatversioone taga ajama:

“It’s a trap. When you download it runs a validation check to see if you are running a pirated version of photoshop. Which then logs your ip back to Adobe HQ who then mark the ip address in the automated billing system. You will recieve [sic] a fine for $500 in the next 2 to 5 working days. Congratulations” — luke16

Kommentaari tõttu kadus uudis kiiresti Diggi sügavustesse.

Provokatsioon võtab võimust?

Huvitav, kui kaugele on võimalik sellise sotsiaalse provokatsiooniga liikuda? Mis juhtuks, kui keegi kasutaks tahtlikult ära twitterlaste ja blogijate aktiivsust ning üritaks massidesse viia mõnda huvigrupi jaoks kasulikku libauudist? Massiprovokatsioon? Jah, seda on kindlasti tehtud ka varem ja ma ei pea silmas ülalkirjeldatud väheulatuslikke libauudiseid, vaid tõsiseid majanduslikke või poliitilisi tagajärgi omavaid kindla rühmituse poolt organiseeritud ja suhteliselt kiiresti levivat väärinfot.

Midagi sellist, nagu Nashi üritas Eesti kohta kirjutada ning mis kurvastuseks sai kinnitust meie küberterroristide kohtuprotsessi väärititõlgendamisest:

Ärileht teeb kokkuvõtte:

Suur osa eelmisel kevadel Eesti vastu suunatud võrgurünnetest kirjutanud ning rünnakud isegi maailma esimeseks kübersõjaks ristinud välismaisest meediast on pärast ühte eelmisel nädalal jõustunud kohtuotsust jõudnud järeldusele, et rünnakud saatis korda pelgalt üks tudeng.

Charles Arthur oli kõige kriitilisem:

Well, in that case one has to say that downsizing has hit warfare. For the latest on that attack is that it was done by one kid. In his bedroom. In Estonia. And he’s Estonian er, perhaps Russian. (I await a definitive parsing of his name.)

Wiredi üks blogidest:

‘We Traced the Cyberwar — It’s Coming From Inside the Country!’

Ülaltoodud näide polnud päris see, mida ma massiprovokatsiooni all silmas pidasin, sest (parandage, kui ma eksin):

• Tegemist ei olnud kiiresti leviva pommuudisega. Kiiresti levimine tähendab minu jaoks uudise edasikandumist küberkeskkonnas tundide, mitte päevade jooksul.
• See ei tekitanud suurt laiaulatuslikku diskussiooni või lainetust, kui mõned veebiajakirjanikud välja arvata.
• Kogu uudisebuklett tervikuna ei olnud majanduslikus ega poliitilises mõttes fataalse sisuga. Rahutusi toimub iga nädal, küll streigivad vedurijuhid ja tekitavad pingeid kaevurid või rekkamehed. Inimesed on sellega harjunud, erinevate huvigruppide poolt publitseeritud uudisvaht käib taolise infoga alati kaasas.

Põhimõtteliselt näitab aga see, et pinnas väärinfo liikumiseks on olemas, inimesed ei kontrolli oma allikaid vaid süüakse ja tarbitakse kõike, mida bitid arvutisse toovad. Digiajastu puhul on pigem määravaks saanud aeg ja info edastamise kiirus, mille läbi võib kannatada edastatava sõnumi usaldusväärsus.

Sotsiaalsed kommentaarid

Robert Niles kuulutab Online Journalism Review blogis, et trükitud ajalehtede lõpp on varsti käes. Neil on viimane aeg pöörduda oma lugejaskonna poole ning tekitada kahesuunaline info liikumine, mitte ainult lehelt lugejatele, vaid ka vastupidi. Seejuures peab see info olema kontrollitud ja usaldusväärne, et mitte diskrediteerida lehte, kus see avaldati.

[...] Nowhere in the comments section, however, did readers hear anything from a staffer at the Tribune. No one with that authority stepped in to admonish the rude, correct those who posted wrong information, or to respond to those who had questions about the story. Without that leadership, the Tribune lost the opportunity to forge a community based on these readers’ common interest in this engaging story. Readers were left just to argue among themselves.

Ehk siis ka suured Ameerikamaa ajalehed on loonud komentaarikeskkonnad lihtsalt “linnukese” pärast, et mitte jääda alla konkurentidele. Kahjuks ei edestata konkurente ka selle keskkonna loomise käigus tekkinud sotsiaalse meedia ruumi kontrolli all hoidmise poolest. Küsimus pole selels, kellele kuulub kommentaar, kes on vastutav laimu ja roppuste eest. Pigem peaks oma leheküljel kommenteerimise võimaluse looja hoolitsema ka tekkiva sisu üldise kvaliteedi eest.

Words matter. So long as newsrooms see themselves as “newspapers,” the needs of that medium will dictate the organization’s production process. And things like online community management will be left to automated tools, and, maybe, a few supplemental staffers.

Tundub, et Ühendriike ja väikest Eestit tapavad ühesugused probleemid. Ka meil nahutatakse portaale pidevalt suutmatuse eest leimiga võidelda.

Jagatud vastutus?

Disqus on üks suuremaid kommenteerimismootoreid, mida on võimalik ühendada oma blogi külge ning seeläbi muuta kommentaaride haldamine lihtsamaks ning luua kommenteerijate võrgustikke, mis ei ole seotud ühe kindla veebikeskkonna kommentaarirubriigiga. Sealne meeskond on otseselt välja öelnud, et kommenteerija ise vastutab oma mõtteavalduste eest, Disqus on vaid tehniline lahendus oma arvamuse edastamiseks. Oma blogis seletab Disqus lahti ka kommenteerija õigused:

• Võimalus redigeerida ja eemaldada oma kommentaare
• Võimaldada juurdepääs kõigile oma kommentaaridele, ka nendele, mida blogipidaja on otsustanud eemaldada
• Õigus kasutada oma kommentaare blogipostituse loomiseks
• Jätta kommentaar alles ka siis, kui kommenteeritav postitus või blogi võrgust eemaldatakse

Seega on kommentaar eraldiseisev üksus, looming, teos; võrreldav kellegi poolt kirjutatud novelli või luuletusega, millele laienevad samasugused õigused nagu muudele teostelegi. Natuke kummaline on seda mõelda Delfi kahesõnaliste “bööö, mina olin esimene”-stiilis kommentaaride kohta, kuid esiteks pole Delfi mõttetud kommentaariröögatused mingi näitaja ja teiseks ei tasu unustada, et kommentaarikasti kaudu on sageli väga väärtuslikku sisu ja täiendavat informatsiooni teistele lugejatele edastatud. Nii mõneski blogipostituses leiab läbikriipsutatud teksti koos vabandustega ja viitega mõnele allpool olevale kommentaarile, kes väärale infole aegasasti tähelepanu juhtis.

Kuna aga kommentaar on avaldatud siiski kellegi teise veebisaidil ning ilmselgelt ajendatud mõnest artiklist, mille veebis avaldamisega kommenteerijal üldjuhul mingit pistmist pole, leiab viimati nimetatud Disqusi blogist ka veebikeskkonna haldaja õiguste loetelu:

• Saidi omanikul on õigus otsustada, kas ja kes tema lehele kommentaare lisada saab
• Õigus kommentaare lehelt eemaldada
• Võimalus kommentaare redigeerida, tingimusel, et originaal jääb kättesaadavaks ning parandused ei mõjuta kontektsti

Ilmselt oleks mõistlik sätestada selgelt kõigi osapoolte kohustused ja vastutus tekkiva sisu eest. Vastutus võiks olla selgelt ja üheselt mõistetav, mitte väikeses kirjas juriidiline tekst kuskil portaali sügavustes.

All of this may result in some ambiguous notion of shared ownership between commenters and bloggers. This needs to be clarified somehow, preferably with the cooperation of all the companies and services doing things in this area.

Hank Williams pakub välja lihtsad lahendused (link sealtsamast Disqusi-blogi postitusest):

This is a complicated problem with a simple solution. I would like to call for all comment systems to provide a mechanism to clearly indicate to users what rights they have and what rights they are giving out when they write a comment.

Samuti võiks veebis avaldatud artiklite autor kommenteerijatega suhelda, jälgida veebis tekkinud diskussiooni ja seda suunata. Kui veebisaidi looja väidab, et tema seda ei jõua, siis näiteks arvamusartiklite autorid võiksid küll seda pinnavirvendust jälgida, mis nende mõtteavalduste publitseerimise järel tekkinud on. Pets-Tehnokratt Marvet rääkis kunagi ühes oma saates, kuidas temal on kommenteerijatega side loomisel edukalt õnnestunud digitaalset sigatsemist ära hoida.

Sisuline vastutus

Vaatame küsimust kahest aspektist. Esiteks sellest, kellele kuulub kommentaar autoriõiguste mõttes. Arvestades eelpool toodut, siis ilmselt isikule, kes kommentaari postitas. Pole mingit autorluse jagamist. Postitaja on autor, tema vastutab ka väljaöeldu eest, samuti võib ta hiljem oma kommentaarist kirjtuada blogipostituse ilma kelleltki luba küsimata. Ilus ja kena. Järelikult vastutab siis ka suvaline Juku selle eest, kui avalikult kuulutab, et “see-ja-see on jobu ja üleüldse tuleks ta ära koristada”.

Sisulises mõttes vastutab seega oma mõttevaladuse eest ikkagi selle tegija. Oleks narr mõelda, et asjalik kommentaar kuulub selle omanikule, laimav ja labane postitus on aga “ühiskondlik omand”, sõnavabaduse õiguse otsese kasutamise tulemus, mis väljaütlejale vaat et moraalse õigusegi jätab. Sama jabur on semantika põhjal otsustada vastupidiselt, et labane kommentaar kuulub kirjutajale, asajlik aga veebilehele, kus see avaldati.

Teine asi on avaldaja vastutus. Autor kirjutab küll teksti valmis, kuid kättesaadavaks teeb selle ikkagi veebikeskkond, kuhu kommentaar postitati. Järelikult on veebilehe haldajal igati õigus kommentaar eemaldada, kui viimase sisu ebasobivaks osutub. Iga sotsiaalset veebi haldav institutsioon peaks ikkagi hoolitsema selle eest, et selles veebis tegutsev kommuun võrgus mõistlikult käituks. Küsimust, kes peaks ebasobivad kommentaarid eemaldama, tegelikult ju pole, see on saidi haldaja ülesanne. Temal on tehniline ligipääs serverile ja seal olevale infole. Kes aga sotsiaalse sisu loomisel silma peal hoidma peaks? Vastutustundlik lehe omanik võiks seda küll ise teha, mitte oodata “pealekaebajaid”, kes ebasobivast kommentaarist teada annavad. Rääkimata sellest, et see teatamine on tehtud niivõrd ebamugavaks kui vähegi võimalik. Klikin nupule “Teata leimist”, avaneb hüpikaken (kui mul selle avanemine üldse lubatud on), koos nime, e-maili ja suure tekstiväljaga, kuhu oma mure kurta tuleb. Miks see nii keeruline olema peab?

Tavaliselt vabandatakse mittetegutsemine välja sellega, et kommuun on suur ja inimesi palju ja kõigel ei jõuta silma peal hoida. Eesti mastaabis on see ikkagi minu meelest pigem suutmatus tehnilisi lahendusi välja töötada, soov säilitada status quo, hoida seeläbi kokku kulusid arendustegevusele ning mitte tekitada oma kommuunis liigset pahameelt uuenduste sisseviimise pärast.

Slashdot on suur, kuid sealne ranking-süsteem toimib perfektselt. Jah, see on tehnoloogiafriikide portaal, kes siis viitsib paari sõna kommentaari pärast kuskile sisse logima hakata, et oma hea karma alt postitada? Aga kui ei viitsi, siis kas need paar sõna on üldse nii olulised, et vääriksid avaldamist? Meil on informatsiooni üleküllus, milleks on vaja tekitada mõttetut infomüra, et lihtsalt näidata, kui aktiivsed suudavad inimesed olla artiklile vastuste postitamisel?

Delfi uudis “Eesti võitis jalgpallis” kogub peamiselt kommentaare stiilis “Jeee, me võitsime!”. Võitsime jah, see on väga tore, kuid lisandväärtus sellel infobitil on null. Emotsionaalne kommentaar? Uudise kirjutajad, tehke siis juba parem videopostitus ja näidake tänavatel juubeldavaid Eesti lipu värvides fänne.

Las kommentaator vastutab ikkagi oma loodud sisu eest ise, õhu puhtana hoidmise kohustus ja vastutus võiks aga ka portaalipidajatel olla.

Viilutatud leib

Miks müüakse poes viilutatud leiba? Müügitrikk, mis on tingitud inimese mugavusest? Äkki ma ei soovi viilutatud leiba. Miks need valmisviilud alati seal nii paksud peavad olema? Ja viilutatud sink jällegi nii õhuke, et maitse saamiseks topeltdoosi võileivale annustama peab? Tahaks ise lõigata paksema vorstiviilu jaoks ka toekama aluspinna või siis sobitada õhukese juustukihi ka saledamale leivaviilule.

Kuigi pool aastat tagasi kirjutas Tarbija24, et nõudlus viilutamata toodete järele aina kasvab, mäletan hiljaaegu end lugevat ühte artiklit, kus kurdeti, et poes pole varsti enam midagi võimalik ühes tükis osta. Kõik viilutatakse ära. Mugavuse nimel. Hea, et nad tualettpaberit veel rullis müüvad, mitte ise sealt rebimisjoone koha pealt ära ei tükelda.

Olete poest otsinud toodet, mis ei ole lõpuni valmis tehtud keskmise tarbija jaoks, vaid on "poolfabrikaat" – sobilik pisukeseks kohendamiseks oma vajaduste ja äranägemise järgi? Ilmselt te seda ei leidnud.

Käisin täna poes otsimas neid vildist padjakesi, mida laua- ja toolijalgadele alla kleepida, et need põrandat ära ei kraabiks. Mul pole vaja osta valmislõigatud vildiringikesi ja -ristkülikuid, ma oskan kääridega ise ka ümber käia ja just mulle sobiliku suurusega tükikesed lõigata. Minu kappide ja toolide jalad ei ole ümmargused ega neljasentimeetrise läbimõõduga. Pole mõtet kulutada aega (ja minu raha) üleliigsete lõigete peale, mis mulle ilmselt niikuinii sobilikku valmistoodet ei tekita.

Käisin ka ehituspoes. Kruvisid otsimas. Neid puidu sisse keeratavaid. Lihtne soov, umbes viite kruvi oleks vaja. Kõik ühes mõõdus. Leidsingi teised, ilusti kilekotikesse pakituna, 30 tükki pakis. Vanasti müüdi kilodega või isegi tükihinnaga. Nüüd pean ostma kolmekümnese paki, kasutan viis tükki ära, mida ma ülejäänud 25 teen? Selge, hoian mustadeks päevadeks.

Kokkuvõte: vilti ei saanud, kruvid võtsin ikkagi ära. Ja tüübleid ostsin ka, 150 tükki pakis, sest neid on mul vaja umbes paarkümmend ning väiksemad komplektid olid vaid viiesed.

Turumajanduslik nonsenss.

Apelsini mahl

Hämmastav, kui palju mahla võib ühest apelsinist saada:

Või on tegemist ikkagi mitmest viljast pressitud apelsinimahlaga?